Jooksu aeg
Avastasin hiljuti, et mul on jooksuaeg☺. Teatasin sellest ka oma kallile mehele. Mulle tundus, et tal oli hea meel.
No et ma jooksen. Ja et ma tean, kuhu jooksen ja kaua jooksen. Ja et mul endal on sellest ka heameel. Sellest annab mulle märku tema naeratus või hommikuti muhelev ütlus - mine, mine, jookse - ma teen lastele pannukad ise valmis. Ja veel mulle tundub, no et ta on pisut kade ka😉 Aga mitte minu peale, vaid et seal kadeduse all on tegelikult haavatavam tunne - kurbus- et ta ise joosta ei saa.
Ütlen talle - jookse ka! Jookse koos minuga! Miks sul pole jooksuaega?😉.
Tema vastab, et ta ei viitsi ja et ta ei suuda oma haige põlve pärast. No ja siis mina omakorda muhelen ja jõuan arusaamisele, et tema jooksuaeg lihtsalt erineb mu omast. Tema jooks on rohkem kahel rattal - kas selle seljas sõites või seda remontides. Ja ma tunnen tänulikkust, et me mõlemad "jookseme" - omal viisil, ajal ja rütmis. Aga ühes suunas🤗.
Miks ma sellest siin kirjutan?
Sest jooksuaeg toob minus välja jõu ja tarkuse - nagu meditatsioon. Teed, teed ja ühel hetkel teed nii, et enam ise ei märkagi, et teed. Saab osaks sinust. Loomulikuks kulgemiseks. Nagu hingamine või silmade kissitamine päikese käes. Poleks kunagi arvanud...
..et ärkan hommikul, joon sooja vett, viskan retuusid jalga ja jooksen. Mitu korda nädalas. Ja nii juba varsti pool aastat.
Algul arvasin, et teen seda trenni mõttes, kaalu mõttes, tervise mõttes, no et peab ju millegagi silma paistma...täna tean, et mis iganes mõte seda toidab, manifesteerub see minu suhetes - naisena, emana...
Sest joosta saab ära, millegi eest, kellegi poole, saab joosta ringiratast, kui orav rattas, kinni joosta, jne.....
Mina olen jooksnud enda sisse. Avastasin üks kord. Joostes. Kukk kires mööda joostes ühes aias. Ja ma tundsin ära enda. Uhke võimas kiremine. Ilus ja puhas. Siis sain aru, et mina olen ilus. Võimas. Puhas.
Mu mees pajatab mulle sageli, kui ilus ma olen. Aga mina näe - ei uskunud enne, kui kukk kires😝.
Ja iga kord, kui rebin trenniriided seljast, tunnen end paigal olevat. Rahulik ja rahulolev. No peaaegu nagu "õnnelik"🙂.
Ja ma saan neid tundeid tunda peale jooksmist. Aga vägevaks läheb sinult siis, kui ma teadvustan ja võimendan neid. Näiteks siis, kui ma neid jagan. Petsiga. Ütlen, et mulle meeldib joosta. Et kukk kires ja mina nii ilus....
Tunnustan teda, et ta mind kuulab.
Tänan teda, et ta juhtimispuldi köögis üle võtab mu jooksuajal😘.
Ühesõnaga. Mul on jooksuaeg. Lihtsalt tahtsin jagada.
Aitäh, et te lugesite.
Kairi