Avastasin hiljuti, et mul on jooksuaeg☺. Teatasin sellest ka oma kallile mehele. Mulle tundus, et tal oli hea meel.

No et ma jooksen. Ja et ma tean, kuhu jooksen ja kaua jooksen. Ja et mul endal on sellest ka heameel. Sellest annab mulle märku tema naeratus või hommikuti muhelev ütlus - mine, mine, jookse - ma teen lastele pannukad ise valmis. Ja veel mulle tundub, no et ta on pisut kade ka😉 Aga mitte minu peale, vaid et seal kadeduse all on tegelikult haavatavam tunne - kurbus- et ta ise joosta ei saa. 

Ütlen talle - jookse ka! Jookse koos minuga! Miks sul pole jooksuaega?😉.

Tema vastab, et ta ei viitsi ja et ta ei suuda oma haige põlve pärast. No ja siis mina omakorda  muhelen ja jõuan arusaamisele, et tema jooksuaeg lihtsalt erineb mu omast. Tema jooks on rohkem kahel rattal - kas selle seljas sõites või seda remontides. Ja ma tunnen tänulikkust, et me mõlemad "jookseme" - omal viisil, ajal ja rütmis. Aga ühes suunas🤗.

Miks ma sellest siin kirjutan?

Sest jooksuaeg toob minus välja jõu ja tarkuse - nagu meditatsioon. Teed, teed ja ühel hetkel teed nii, et enam ise ei märkagi, et teed. Saab osaks sinust. Loomulikuks kulgemiseks. Nagu hingamine või silmade kissitamine päikese käes. Poleks kunagi arvanud...

..et ärkan hommikul, joon sooja vett, viskan retuusid jalga ja jooksen. Mitu korda nädalas. Ja nii juba varsti pool aastat.

Algul arvasin, et teen seda trenni mõttes, kaalu mõttes, tervise mõttes, no et peab ju millegagi silma paistma...täna tean, et mis iganes mõte seda toidab, manifesteerub see minu suhetes - naisena, emana...

Sest joosta saab ära, millegi eest, kellegi poole, saab joosta ringiratast, kui orav rattas, kinni joosta, jne.....

Mina olen jooksnud enda sisse. Avastasin üks kord. Joostes. Kukk kires mööda joostes ühes aias. Ja ma tundsin ära enda. Uhke võimas kiremine. Ilus ja puhas. Siis sain aru, et mina olen ilus. Võimas. Puhas.

Mu mees pajatab mulle sageli, kui ilus ma olen. Aga mina näe - ei uskunud enne, kui kukk kires😝.

Ja iga kord, kui rebin trenniriided seljast, tunnen end paigal olevat. Rahulik ja rahulolev. No peaaegu nagu "õnnelik"🙂.

Ja ma saan neid tundeid tunda peale jooksmist. Aga vägevaks läheb sinult siis, kui ma teadvustan ja võimendan neid. Näiteks siis,  kui ma neid jagan. Petsiga. Ütlen, et mulle meeldib joosta. Et kukk kires ja mina nii ilus....

Tunnustan teda, et ta mind kuulab.

Tänan teda, et ta juhtimispuldi köögis üle võtab mu jooksuajal😘.

Ühesõnaga. Mul on jooksuaeg. Lihtsalt tahtsin jagada.

Aitäh, et te lugesite.

Kairi

Suurim vandenõuteooria, mida eales uskunud olen

Kunagi üks mu hää tuttav jagas, kuidas talle noorena jagati vanemate poolt eluks tarvilikku nõu seoses suhetega ja meestega. Näiteks sai ta teada, et kõik mehed tahavad suhtes peamiselt ainult seksi, no ja et lapsed on alati naise omad ehk naise esmane kohustus, et meeste tujudele tuleb järgi anda ja end alla suruda hea ja rahuliku kooselu nimel. Tuleb tuttav ette? Mulle tuli...

Mäletan enda kasvamisest sõnumeid, et sa pead oskama teatud viisil käituda ja salakaval olema, et panna mees tegema seda, mida sina vajad. Olen saanud kaasa tarkuse varasalve, kus õpetussõnad suunavad mind mõtlema meestest kui olenditest, kes nagunii kunagi naisi ei mõista ja et seetõttu tuleb paljutki iseendasse peita. Et mehed pole võimelised tundma teatud tundeid, neil pole oskust neid väljendada ja parim viis elada kaua õnnelikult koos on, anda mehele mõista, et tal on alati õigus. Hilisem ebamugavus võib väljenduda siis sõbrannadele kurtes ja oma meest laimates ja oma elu sarjates. Tuleb tuttav ette?

Olen enamuse oma elust seda vandenõuteooriat uskunud ja paratamatult ka selle järgi elanud- mehed on teiselt planeedilt ja nendega ühendust luua on lootusetu.

Hiljuti lugesin üht mõtet, mis mind kõnetas. Et vandenõuteooria tekib seal kohas, kus on esitatud arusaam maailmas toimuvast ühel viisil ning inimene paraku tajub seda teisel moel. Ning olulisim element, mis soodustab vandenõuteooria tekkimist, on tunnetus, et inimese tegelikku taju ei aktsepteerita ja ei püüta mõista tema vaatenurgast. Niiviisi tekib vastupanu, seejärel soov esitada maailmale oma tajude lugu. Tundub loogiline?

Sest me kõik näeme maailma erinevalt ja soovime teistelt mõistmist, mitte hukkamõistmist. Ja mõnikord me ei peagi neid teooriaid ise välja mõtlema, vaid pärime oma kasvukeskkonnast - vandenõuteooriad suhetest ja armastusest.

Enamuse oma abielust olen otsinud kinnitust enda elu suurimale vandenõuteooriale – teate küll, mehed on sead 😎

Mis see minuga tegi? Ma alalõpmata kahtlesin oma mehes. Kritiseerisin tema arusaamu, kui need ei ühtinud minu omadega. Naeruvääristasin tema mõtteid ja tundeid, kui ma neist üldse aru ei saanud. Tegin näo, et kuulasin ja püüdsin mõista teda, ise samal ajal uskusin lugu oma peas, et meil ei saa kunagi koos hea olema – ta on täiesti teiselt planeedilt!

Mis see minu mehega tegi? Ma kujutan ette, et minu eelnev käitumine pani teda tundma mittemõistetuna, eemalejäetuna ja ebaolulisena. Ma kujutan ette, et ta võis tunda end mittearmastatuna. Tundub loogiline?

Mis see meie suhtega tegi? Täna taipan, et see pani meid üksteisest eemalduma. Et meie suhe lõhenes ja me kasvasime lahku. Kadus haavatavus ja ühendus. Tundub loogiline?

Minu vandenõuteooria kinnitas kanda kõikide nende aastate jooksul. Hurraa! Ma tegin kõik selleks, et lükata ümber kogu tema arusaam maailmast ja sundida tunnistama minu oma. Tundub loogiline?

Sest mäletate, vandenõuteooria on ka pärandatav. Ta ilmneb, kui meie nägemust maailmast ja suhetest ei mõisteta, lükkame sisse vandenõuteooria nupu ja alustame tööd. Tööd oma suhte vastu, kahjuks. Sest kui ma olen kinni oma loos, ei jäta ma suhtes ruumi oma kaaslase lugudele.

Mis juhtus minu elu suurima vandenõuteooriaga ja kus see on täna?

Teooria on muidugi alles, aga mina teda enam ei vannu nõusse 🙃. Ma andsin selle tagasi neile, kes nad mulle pärandanud olid. Ja see sai võimalikuks tänu taipamisele, kust ma olen tulnud ja mis vandenõuteooriaid veel kõik minuga kaasas võib olla. Taipamisele, miks ma seda teooriat edasi olen endaga kandnud. Ka seda, et ma ei ole osanud kuulata oma meest tema erinevas arvamuses, ma ei lubanud meie suhtes sellele kuupsentigi ruumi –teate küll, teiselt planeedilt 😀.

Ja veel - see sai võimalikuks tänu sellele, et ma hakkasin taipama oma hirmu, mis on ju tegelik pärandi objekt. Hirm mittemõistmise ees, hirm olla mitteaktsepeeritud, hirm jääda ilma armastusest – oli tõeline kütus mu pärandile. Ma isegi alateadlikult vajasin, et mu mees lükkaks ümber selle vandenõuteooria minu eest, no et tõestagu vastupidist – olin väsinud võitlusest - mis te arvate, kas ta oli seda aldis tegema, kas tal oli üldse võimalustki, arvestades, kui jõuliselt ma kaitsesin enda vandenõuteooriat?

Täna mõistan, et ma ei vaja vandenõuteooriat suhetest ja armastusest. Samas tunnistan, ma aeg-ajalt kipun neid mõnikord keerulises olukorras ise taaslooma – no täpselt nagu põlvkond enne mind.

Mida ma vajan ja olen valmis ise pakkuma, on oskus kuulata ja olla kohal. Siis tekib mõistmine. Ja kaob vajadus uskuda või luua vandenõu, kaob vajadus kaitsta seda oma teooriaga.

Seega, ole hoolas märkama, millist vandenõuteooriat sina usud! Sest sa elad seda, mida usud. Usu, mida tunned ja koged. Aga et sellest ei tekiks vandenõuteooria, õpi kuulama, õpi jagama.

Ilusat Advendiaega.

Kairi

Eksperdist sisetunnetuseni

Olen viimasel nädalal higistanud, viskunud küljelt küljele teki all ja tervendanud end. Maailmale tuttav viirushaigus võttis mu jalust. Tühistasin kõik on klienditööd, suhtlesin meditsiinitöötajaga, korraldasin toidupoe ringe laste toitmise tarvis, hoolitsesin haige abikaasa eest, siis jälle tema minu eest, kraadisin lapsi, pakkusin Tiibeti soojendavat teed neile ja muretsesin pea kõige võimaliku pärast. Aga seda muretsemise värki ma siiski kaua ei teinud. Ühel hetkel otsustasin nii. Kohe räägin miks ja kuidas.

Minu haigeks olemise periooodi jäi üks väga oluline rahvusvaheline koolitus, mis pidi toimuma veebi teel. Mina passisin. Sõna otseses mõttes magasin, tekk üle pea ja kraadiklaas suus, koolituse maha. Hää uudis on see, et sain võimaluse oma kalli õpetaja poolt seda järgi vaadata. Nii kahju, et see koolitus ei toimunud varem. Klišee, mõistan. Aga ju siis nii pidi olema. Iga asi omal ajal või natuke hiljem.

Sest oma õpetajalt saadud mõte aitas mul tulla veelgi lähemale sellele, kuidas seda muretsemise värki ikka mitte sooritada. Mida siis selle asemel teha? Muretsemine on  justkui nagu rahvusroog ju - ja süüa ma teen hästi :)

Mõte ise on järgmine - kuidas liikuda tänapäevases maailmas muutuseni eksperdist enesetunnetuseni. Kuidas me vajame enese tunnetamiseks või abistamiseks eksperte ja jätame end küsimustega nende meelevalda ja kuidas sellest loobumine näitab ette teeotsa enda tundmiseni - enesest teadlikkuseni, enese ja maailma usaldamiseni. Maailma, kus ei ole vaja vastuseid, vaid piisab küsimuse esitamisest. Enesele, mitte eksperdile....Ja eesmärk ei ole muutuda eksperdiks, kellelt saada vastuseid küsimustele, vaid õppida end usaldama ja seda aitavad teha küsimused, mitte teiste vastused. Sest  kõik vastused on meie sees olemas. Klišee, taaskord, mõistan :) Aga püsige minuga veel hetke...

Ühel päeval haigena voodis väherdades ma taipasin, et muretsen. Kerkis hirm, ärevus, palju küsimusi. Kas ma jään ellu?, kas lapsed saavad toidetud?, milline koroonatüsistus mul tuleb?, milliste sümptomitega satub enim nimesi haiglasse?, kas lapsed tõepooelst põevad seda haigust kergemini ja kas nende laste seas on ka minu omad?, kust ma nakkuse sain?, kellele ma seda pahaaimamatult edasi andsin?, kas mind mõistetakse hukka?, äkki oleks ikka pidanud vaktsineerima?, miks ei ole leiutatud ravimit sellele haigusele?, kas koerale sööki jätkub kuni isolatsiooni lõpuni?, ega mu ema ei muretse liiga palju me pärast?, jne. jne.. Mida sa tunned oma kehas praegu, kui loed neid küsimusi......

Hirm ja ebakindlus tekitas küsimusi juurde. Ja mina hakkasin otsima ekspertidelt,  tarkadelt inimestelt vastuseid. Sest olen tulnud sellisest maailmast, kus turvatunde annab see, kui kuskil on keegi, kes teab. Isegi minust, minust rohkem kui ma ise. Ja ma guugeldasin. Ja igale oma küsimusele sain vähemalt 10 erinevat vastust. Minu ärevus ja hirm kasvas, abitus suurenes.

Olles aastaid teinud Imago tööd, on mulle naha alla skripteerunud üks kindel teadmine - kui sa vastuseid ei tea, siis see on okei. Segadus sinu sees on okei.

Sest segadus viib selguseni. Ja see antud segaduse virrvarr pani mind alguses alateadlikult otsima ruttu vastuseid. Ma vajasin kedagi, kes teaks, mis mu sees toimub ja kuidas sellest lahti saada.  Ma vajasin vastuseid, et tulla toime oma muretsemise ja hirmuga. See oli see, mida mu alateadvus automaatselt teha oskas, selleks on ta programmeeritud olnud terve mu elu. Olen jäänud uskuma sõnumeid, et sisetunnetus on "möga", "lumehelbekeste" ja "mitte_tõsiselt_võetavate" inimeste pärusmaa. Nii ma siis jätsingi tunnetuse endast kellegi teise vastutada. Niiviisi olen ma ellu jäämist õppinud. Siiani.

Täna, teadlikuma minana, ma suutsin muretsemisele stop öelda. Alati see ei toimi, eriti kui sisemist jaksu on kipakalt.

Sa ei vaja vastuseid, Kairi - ütlesin enesele, - sa vajad tasakaalu ja kohalolu. Aga see tuleb vaid kasvades,märgates ja läbides vanu mustreid, läbi valu ja transformatsiooni. Mind valdas taipamine, miks ma muretsen ja kindel arusaamine, kuidas ma sellele muretsemise protsessile ise puid alla laon.

Ja ma lõpetasin guugeldamise, statistika aruannete jälgimise, eeldamise, oma peas organiseerimise ja ette mõtlemise; ma hingasin, mediteerisin, toetasin end hää sõnaga - ja minu hirm taandus veidi.

Küsimusi jäi akitselt vähemaks, ometigi ühtegi käegakatsutavat vastust mulle taskusse potsatanud polnud....ma leidsin tee sisetunnetuseni. Sest, nagu ma enne ütlesin - see on okei, kui sul vastuseid pole. See on okei, kui sa kardad. See on okei, et sa hetkel ei tea, mis edasi saab. Praegu oled sa ju SIIN. Sa ei ole üksi ega üksik õun õunapuul. Siin on kõike ja kõiki. Ja oled sina ka.  Hinga....

Seega, lõpetuseks, Imago on kinkinud mulle teadmise ja oskuse ja võimaluse loobuda rahus küsimustest eksperdile ja täita oma maailmaruum tunnetusega minust enesest, eneseusaldamisega, enese leidmisega. Ja see annab väge. See annab vastutuse, võimaluse, vabaduse.

Jää enesele truuks, armasta end - ütlesin endale korduvalt niiske teki alt. See aga saab võimalikuks vaid siis, kui julged kogeda segadust, hirmu, valu...sest kõik vastused on meie sees olemas, on seal kogu aeg olnud.

Hoidke oma tervist, leidke oma sisetunnetus.

Kairi

14. oktoobril, 2021

Kumba poolt endast näidata?

Mõtisklesin täna selle üle, miks mu mees ei näe mind sellisena, nagu ma olen. Miks mu sõbrannad ei näe mind sellisena, kes ma päriselt olen?

Ja kumba poolt endast ma siis vajan, et nad näeksid? Kas seda heatujulist, aktiivset, abivalmit ja tugevat? Või hoopis murelikku, häbelikku, kadedat, vihast ja haavatavat?

Hea küsimus.....

Ma mäletan palju aastaid tagasi, kui lapsed väiksed olid ja mina mitme pisikesega korraga kodus istusin ning mees igapäev töölt tuli ja arvas, et meil on kodus kõik korras, et MINUL on kõik korras. Et ma saan hakkama, ma naeratan, ütlen, et pole probleemi ja et ma ei vaja midagi... Ja samas minu sees oli kõik vastupidi. Aga ma ei osanud seda talle näidata. Sest siis ma oleksin olnud haavatav, abitu, saaamtu, isekas. Ja nii ta nägigi minus vaid toimetulevat naist, perenaist ja ema.

Täna tundub see loogiline. Mina ise näitasin talle vaid seda poolt endast. Igatsesin sees aga toetust, abi, märkamist ja mõistmist....

Ma mäletan paar aastat tagasi, kui minu enesearengus toimus järjekordne suur murrang, taipamine. Olin lahti lõigatud ja viilutatud nagu arbuus - tilkusin pisaratest, kõik mu erinevad viilud olid teineteise küljest eemaldunud - olin kabuhirmus ja põlvini maas. Helistasin oma heale kolleegile ja sõbrale ning palusin abi. Ja ta oli hetkeks nõutu ja võib-olla ka veidi kohmetu - sest sellist haavatavat poolt polnud et minus enne näinud.

Ja ka see tundub mulle täna loogiline. Ma ise näitasin talle vaid oma tugevat ja iseseisvat ja kõiketeadvat ja eksimatut poolt. Ja olin varjanud haavatavust, hirmu hukkamõistu ja kriitika ees, läbikukkumise tunnet. Igatsesin sees aga toetust, abi, märkamist ja mõistmist....

Kumba poolt endast siis näidata?

Täna ma tean, et need mõlemad pooled on minu. Need on minu viilud, aeg-ajalt eraldiseisvana, aeg-ajalt läbi kuulamise ja jagamise jälle koos terviku moodustavana.

Jah, täna ma tilgun jätkuvalt pisaratest, olen aeg-ajalt põlvini maas, samas huilgan rõõmust ja tunnen meeletut tänu, et saan olla abivalmis ja haavatav.

Kumba poolt ma siis täna näitan?

Mõlemat. Sest näen ja armastan neid mõlemat. Ja mõnikord ei ole mu arbuusike võrdsete osadena lahti lõigatud, mõnikord on nuga nüri, lõikaja väsinud või liiga agar. Aga minu pooled on minuga. Sest minu kõrval on täna rohkem neid inimesi, keda luban endale ligi. Keda luban end armastada ja keda armastan ise.

Kumba poolt sina endast ei näita? ;) 

Mängime mängu - tunne ennast!

Kui keegi kirjeldab või iseloomustab sind. Ja sina kuulad ja pole sellega üldse nõus, öeldes - see küll mina ei ole, siis kas see näitab sulle, et sa tunned end piisavalt hästi või sa ei tunne end üldsegi?

Mina saan vastata vaid enese eest. Mina olen terve oma elu arvanud, et ma tunnen end vägagi hästi ja seetõttu kuuldes enese kohta midagi, mis minu peas sugugi ei klappinud, vastasin - see küll mina ei ole. Aga tegelikult olen küll! Ja kohe räägin, miks.

Tulles tagasi esimese küsimuse juurde - tunnen ma siis end või pigem mitte? Mõlemad on õiged. Sest ma tunnen end täna täpselt nii palju, kui kaugele või sügavale ma eneses kaevunud parasjagu olen. Jaa, ma magan labidas padja all! ( viimane aasta on mul küll selline tunne 😀). Ma olen homme alati targem kui täna - seda vist ütles juba Scarlett teoses "Tuulest viidud". Homme olen paar millimeetrit sügavamal eneses ja lähedamal oma südamele ka. Seega, täna ma veel nii hästi ei tunne end kui homme.

Ja kui ma täna kuulen, et ma olen valelik, isekas või kade, siis esimese asjana tahaks karjuda - ei ole! Aga tegelikult, õige vastus on_____Olen küll!

Kui ma täna kuulen, et ma olen ilus ja sõbralik ja soe, siis esimese asjana tahaks karjuda - ei ole! Aga tegelikult, õige vastus on_____Olen küll!

Mis on nende ühine nimetaja siis? Kas ma tunnen end piisavalt, et seda väita või ei tunne ma end üldsegi veel või piisavalt, et seda uskuma jääda?

Täna olen valinud uudishimu (ühine nimetaja :) ja see lubab mul enese kohta uskuda mõlemat.  Olen piisavalt kaua kaevanud (labida servad ümmargused juba), et täna öelda, et ma olen ilus, kade, valelik, sõbralik, isekas või soe. Sest ma olen seda kõike. Ja mitte seetõttu, et ma kipun kalduma bipolaarsuse poole, vaid seepärast, et ma hakkasin kaevates nägema end tervikuna. Ma ei peida täna oma soojust ega ilu, ei kadedust või vastikut käitumist, sest labidas maas, kontsaga surudes seda sügavamale, olen õppinud nägema oma varjatud külgi.

Need on need küljed, mida lapsena minus kas ei julgustatud või omadused, mis mulle külge kleebiti. Näiteks, kui ma väljendasin oma arvamust või vajadust, nimetati mind isekaks. Kui ma vajasin heakskiitu ja tunnustust, tundes end ilusa ja soojana, ei osatud seda sel hetkel märgata ega peegeldada. Ja nii mul ei olnudki võimalik nendega päriselt tutvust teha ja nii mul oli võimalus hakata enese kohta uskuma asju, mida ma võib-olla ei olnudki.

Aga need omadused on kõik minu omad. Sest ma kaevasin nad tasapisi välja!

Ja täna mängida mängu - Tunne iseeennast! - on hulga ägedam. Sest enam ei solvu ma, kui sõbranna ütleb, et olen isaks või hooletu. Samuti ei keeldu ma vastu võtmast omadusi, mida minus näeb mu abikaasa - et ma olen ilus, abivalmis ja hoolitsev.

Sest ma tunnen end piisavalt. No ja ei tunne ka. Sest mõnikord, nooo mõnikord 😎, kipun jälle karjuma - ei ole!. Siis ma tean, et ma ei tunne end piisavalt. Et ma saan seda alles homme või ülehomme teada.

Ja siis ma haaran labida, vajutan saapatallaga sügavikku, hingan, äratan oma uudishimu enda sees ja....kaevun! Mul on paariline ka eriliste kavamisretkede jaoks - ikka Peeter. Hingamiste ja uudishimuga tulen toime, kui vaatan talle silma.

Mängige teie ka mängu - tunne iseennast! 

PS! Special thanks to Kaidi Laur❤

Kaevur Kairi

Ka suhteterapeut käib suhteteraapias

Kas see tundub loogilisena? Vajalikuna? Normaalsena?

Minu jaoks kõik kolm jahhi!

Minu ja Peetri suhteteraapia teekond algas palju aastaid tagasi, kui õppisin Imago suhteterapeudiks. Mina läksin algul enda arvates õppima, et täiendada end erialaselt kriisitöös paaridega, kuid oi kui suureks üllatuseks tuli mulle, et paganamas - ma pean otsa hakkama vaatama omaenda/meie suhtele. Ja see ehmatas ikka korralikult ära. 

Vaene mina.....saa hakkama!...võta end kokku!..kuidas sa seda ei suuda, kõik teised suudavad ja veel paremingi!....minu suhe on parandamatu......minu suhtega on kõik korras juuuuu!...mis siin ikka tervendada, kõigile on ju teada, et Peeter on kõiges süüdi ja mina olen vaid kannatlik vaga ohver, kes pole midagi valesti teinud.....jne jne....

Palju mitteteadlikke mõttemustreid. Mõned neist siiani vilkumas mu silmade taga, kui on raske. 

Ja raske on ju aeg-ajalt ikka. Ühendus kahe inimese vahel katkeb sageli. See on normaalne ja loomulik. Ja see teeb valu. Viha. Pettumust. On vaid minu enda valida, kas näen selles probleemi või võimalust. Probleemina näeme seda sageli siis, kui arvame, et valus on süüdi mu partner ja tema ei ole minu jaoks õige. Näha valu ja ühenduse katkemist võimalusena on miskit võimsamat - võimalus õppida probleemi tundma ja tegema teadlikke valikuid.

Täna, aastaid hiljem, ma näen aina selgemini võimalusi. Ja ma julgen suunurgast arvata, et Peeter ka. Võimalust terveneda, kasvada, mõista iseend ja oma suhet, olles ühenduses, Ja kui see katkeb, siis taasühenduda. Seda viimast peab õppima. 

Sest ühendus nagu armastuski on tegu, mitte tunne või konditsioon.

Teraapia aitab õppida. Terapeudina sageli avastan end uuele paarile teraapiaruumis selgitamast, et Imago ei ole parandamine, vaid loomine. Parandamine tähendaks justkui, et keegi on valesti teinud või  puusse pannud, nohh. Loomine on aga miskit pidevat ja uut ja unikaalset, mida me otsustame õppida ja teha koos. Imago suhteteraapia kui ühenduse loomise õppimine ei ole sageli vajadus ainult siis, kui oleme katki ja valust kägaras - ühendusest lahti. Imago on võimas ja vajalik tööriist ka ühenduse võimestamisele ja jõustamisele. Ja siis on see töö veelgi tänuväärsem. Ja ka siis tuleb üles valu, pettumust, vanu haavu ja avastame ikka veel endid vanades kodukootud kaitsemustrites - kus mina vihastan ja kritiseerin ning Peeter tunneb süüd ja vaikimise läbi hoiab selle enese sees. Ja see moment on võimalus - näha väikest last üksteise sees ja pakkuda talle turvalisust, mõistmist, ärakuulamist. Kas pole loogiline? Kas pole mõnus....

Imago suhteteraapia kliendina olen ma parem ja mõistvam suhteterapeut ka. Täna usun sellesse väga. Noo üks kord hiljuti oli moment, kus lõin põnnama 🤔 vanad mõttemustrid kolistasid kolbas ja trummisid mu kõrvu - tundsin teraapias naisena end läbikukkununa ja ütlesin endale automaatselt - mis paganama suhteterapeut sa oled, kui sa ei saa enda suhtegagi hakkama! Põmaki.

Just tänu sellele, et luban tunda valu ja palun oma abikaasalt toetust ja tervenemist, saan aina sõbramaks oma sisemise lapse ja tema hirmude ja valudega. Ja kui need kohad saavad teraapias ravitud, ei kipu nad end ilmutama minu suhteruumis Peetriga. Ma näen, aga ma ei reageeri - ei kasuta oma vanu kaitsemustreid ja tänu sellele viskab ka Peeter oma relvad maha. Sest tundub ju loogiline, et mõnikord teatud olukorras me haarame mõõga järele vaid siis, kui tunneme või tajume, et vastane on meile ohtlik?

Meie jätkame oma suhteteraapiat! See on valus ja mõnus. Ja see meeldib mulle. Peeter võib-olla selles NII veendunud veel ei ole, kuid tema valu ja mõnu sünonüümiks on õppida olema mulle turvalisem kaaslane ja selles saan mina teda aidata. Ja mina omakorda mõistan ja näen teda selles ja õpin olema kannatlik.

Aitäh, kallis Peeter ja suur sügav kummardus meie imelise terapeudi Urme ees.

Keegi kunagi ütles: Sa saad teada, et sul on suur süda sel momendil, kui sa teed midagi, mis on sulle parim ja sa tunned end selle juures mõnikord kehvasti. Ja ma tunnen end kehvasti.

Namaste❤

Miks mul on nii raske kuulata?

Seda küsimust olen endalt küsinud sada korda. Etteheitega, vihaga, abitusega, süütundega.....

Vähehaaval olen hakanud mõistma, et minu imepisike ego ei oska end talitseda. Õigemini ei ole mulle seda kunagi õpetatud. Vähemalt mitte turvalisel viisil. Lapsepõlves osalesin emotsionaalsetes võitlustes ellujäämise eesmärgil. Ja need lahingud õpetasid mulle ehk ka mu egole end aina tugevamini võitlusrelvadest kinni hoidma, aina valjemat häält kasutama, aina intensiivsemalt ja jõulisemalt oma olemasolust teada andma. Ja see tundub mulle täna väga loogiline. Iga laps, nagu ka mina, vajasin turvatunnet, mõistmist ja ärakuulamist. Ja mõnikord, kui ma seda siis ei saanud, kasvas sisekõne hääl minu sees nii suureks, et ärevuse ja hirmu taustal ei kuulnud ma enam midagi...peale iseenda valu.

Ja see valu on minuga kaasa tulnud minu täiskasvanud suhetesse. See kõla on nii vali olnud, eriti olukordades või teemades, mis mulle väga olulised on. See vali kõla ei luba mul kuulata teise inimese arvamust, eriti teise olulise inimese erinevat arvamust ja poolesekundilise sähvatusega avastan end käed täis võitlusrelvi, häälepaelad maksimumi peal ning kogu minu suhteruum on täis vaid minu valu. Ja viha. Ja ma ei kuule oma partneri sõnu, sõnumit, vaid tajun teda ohtlikuna minu suhtes. Põmaki!

Miks mul on siis nii raske kuulata? Miks pagan ma ei suuda oma suud kinni hoida ja lasta teisel rääkida?

Sest esialgu pidin kinni püüdma oma mõtted, no need mis tiirlesid mu peas kui korrutustabel sel ajal, kui partner räägib - ilmselgelt ma midagi ei kuulnud. Sest ma ju ei kuulanud.

Tehes suhtetööd ja olles oma mõtteid kuulnud läbi oma kalli partneri peegelduse, sain hakata neile järgnema, et neist paremini aru saada. Ja see ei olnud sugugi kerge minu mehele, olla mulle peegliks. Seda suurem on minu tänulikkus, et ta seda teha otsustas. Ja nii ma jõudsin oma lapsepõlve. Tundsin ära, tajusin, viivuks julgesin ka taastunnetada ja aastatega õppisin nende kogemustega hüvasti jätma. Ehk siis võtsin oma pagasi, tegin seal inventuuri ja edasi otsustasin liikuda vaid sellega, mis mind ja minu suhteid toetab. Valu vähenedes suurenes vaikus mu sees. Milline kergendus... Ma võtsin vastutuse.Enese eest ja selle turvalise ruumi eest, kus ma olen.

Nüüd on kuulamine juba palju parem :). Raske ikka, kuid iga tunnustusega, mille saan oma mehelt, jõuan ronida sammukese edasi. Ja see on vahva ka! Kui palju see õppida lubab - enese ja maailma kohta.

Kuulamine tuleb paremini välja, kui ma panen oma ego selleks momendiks kõrvale. Ütlen talle endamisi, kuss!, hingan, vaatan oma partneri silmadesse ja kuulan. Mitte ainult kõrvadega, vaid ka südamega. Vanasti pidin ego kasutama pigem oma valu vastu võitlemiseks, selle leevendamiseks. Täna on valu tunduvalt vähem. Aitäh sulle.

Seega minu võimetus kuulata on seotud vaid minu endaga. Ja tore sõnum on see, et just seetõttu saan ma muuta end, oma suhteid ja maailma enda ümber. Ikka seetõttu, et see on ju minu kätes. Vanasti ma tahtsin muuta maailma, inimesi enda ümber, oma kallist meest, ka lapsi. Täna ma muutun ise - ja seda ei ole võimalik teha olnud üksi täpselt sama loogikaga, nagu väike laps ei õpi maailma ja end selles tundma ilma talle olulise inimese kohaloluta. Aitäh sulle......